A
Miks ma kandideerin EKRE esimeheks ?
Kuigi meie populaarsus rahva seas on suur, on meid kapitaalselt ja ilmselt pikaks ajaks nurka mängitud.
Meist on loodud pilt kui kasimatu suuga pooletoobistest, kes ihkavad viia Eesti taas idanaabri rüppe.
Mart ja Martin Helme on pika nõiajahi tulmusena lootusetult demoniseeritud, erakond aga mängitud raskelt auti.
EKRE juhatuse liikme ja suuruselt teise, Jõgeva-ja Tartumaa piirkonna endise aseesimehena mina sellist EKRET ei tunne.
Mina tunnen sootuks teistsugune EKRE-t, kus on normaalsed, töökad, arukad Eesti patrioodid, kes tegutsevad selle nimel, et eesti keel ja meel meie maal säiluks ja me jääksime ka globaliseeruvas maailmas oma maa reaalseks peremeheks.
Lootsin, et mulle kui esimehe kandidaadile antakse kongressil sõna. Kahjuks ma sõna ei saa.
Seepärast olen sunnitud siin rääkima.
Kui Martin Helme räägib, et me kaotasime valimised tänu e-valimistele ja nüüd on meie peamine ülesanne neist lahti saada, siis tuleks tal ausalt peeglisse vaadata.
Valitsuses olles oli meil võimalik muuta e-valimised läbipaistavaks, aga me ei saanud sellega hakkama.
Meie IT ministrite kaadrivalik oli katastroofiline ja seetõttu mängisime meile antud hinnalise aja hooletult maha.
Paljud meie hädad algavad sellest, et erakonna juhtimine on koondunud üliväikese seltskonna kätte, juhatus ja aseesimehed on pigem dekoratiivsed, me ei hinda ja hoia oma inimesi ega arvesta nende kompetentsiga.
Sellises kriitilises olukorras on ainus võimalus meile kehtestatud raudsest blokaadist välja murdmiseks vahetada välja esimees ja anda üheskoos erakonnale uus hingamine.
Esimehena ei kavatse ma anda järgi üheski meile olulises valdkonnas.
