Alles see oli kui astusime pretsedenditu sammu ja lõime Riigikogus rohepöördes Eesti rahvuslike huvide kaitse toetusrühma. Põhjus oli lihtne: rohepööre sellisel kujul, nagu see on välja käinud, pole kooskõlas ei meie rahvuslike huvide, ega ka põhiseadusega. Neil tuhandetel lehekülgedel, mida ma suvest saadik olen lugenud, rullub lahti Euroliidu ajaloo kõige ambitsioonikam plaan muuta Euroopa Liit kliimaneutraalseks. Selle saavutamiseks on võtnud Brüssel endale senisest veelgi suuremad õigused otsustada, mida üks või teine liikmesriik püha eesmärgi saavutamiseks tegema peab. Samal ajal peavad liikmesriigid üha enam õigusi keskusele loovutama. On sügavalt ebaõiglane, et Eesti peab ennast jätkuvalt tagant piitsutama, et aidata endast palju rikkamaid riike, kes pole seni kas suutnud või tahtnud CO2 heidet vajalikul määral vähendada, Mitte keegi ei oska öelda kuipalju hakkab järgmistel aastatel maksma elekter, talvine korteri kütmine või autosõit Tartusse.
Pärast sõja algust tundub kõik see tühine. Sest oleme jõudnud veelgi karmimasse reaalsusesse. Senise liberaalse immigratsioonipoliitika taustal võib meist, eestlastest kümnete tuhandete sõjapõgenike lahke vastuvõtmise tulemusena saada juba paarikümne aasta pärast vähemusrahvus omaenda maal.
Ma ei saa sellest vaikida. Ma olin Riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni viimase esimees enne kui Kaja Kallase valitsus selle kui ebavajaliku likvideeris.
Rasked ajad seisavad ees. Me vajame kuuma südant ja selget pead. Palun toeta mind!
