Olen sündinud 19. mail 1954 Tallinnas ja suurema osa oma elust elanud, õppinud ja töötanud ka Tallinnas. Nüüd pensionärina otsustasin rahulikuma elukeskkonna leida ja Paidesse kolida. Minu juured on Järvamaal, täpsemalt Koerus. Minu ema on sündinud ja üles kasvanud Koerus ning minu vanaema ja vanaisa on elanud Koerus. Oma isapoolseid vanavanemaid ma näinud ei ole. Minu isapoolne vanaisa oli ettevõtlik inimene ja see oli kindlasti ka põhjuseks, miks ta Siberisse saadeti ja sealt enam tagasi ei tulnud.
Õppisin Tallinna 20. Keskkoolis ja seejärel Tallinna Polütehnilises Instituudis (nüüdses Tallinna Tehnikaülikoolis). Mind on alati huvitanud loogiline ja analüütiline mõtlemine ning matemaatiliste probleemide lahendamine, seega oli vägagi loomulik, et asusin õppima infotöötlust ja programmeerimist. Olen töötanud programmeerijana Küberneetika Instituudi Arvutustehnika Erikonstrueerimisbüroos ja sealt välja kasvanud EKTACOs kokku pea paarkümmend aastat. 1986. a. sai meie töörühm ENSV MN preemia hajusjuhtimissüsteemi Satelliit väljatöötamise eest. Mul on olnud õnn töötada ka kooliarvuti Juku väljatöötajate meeskonnas. 1980-ndate lõpus tekkis võimalus koostööks Wales’i ülikooliga ja õppida seal doktorantuuris, mis päädis 1992. aastal doktoritöö kaitsmisega. 1994. aastal meelitati mind programmeerimist ja kommunikatsiooni õpetama Tallinna Tehnikaülikooli, kus on seda õpetaja ametit peetud kolmkümmend aastat dotsendina ja praegu emeriitdotsendina.
Olen terve oma elu tegelenud ka spordi ja erinevate võitluskunstidega. Olen olnud ka paarkümmend aastat treeneriks (praegu EOK Vanemtreener - EKR 6. tase) ning oma oskuseid ja teadmisi ka noorematele edasi andnud - õpetanud enda eest seismist ja mitte alla andmist, üksteise austamist ja lugupidamist, kella ja kalendri tundmist ning lubadustest kinni pidamist.
Olen olnud ka aktiivne osalema Eesti Karateveteranide Ühenduse töös juhatuse liikmena ja Eesti Karate Föderatsiooni töös Aukohtu esimehena.
1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses, kui sai jälle sini-must-valgega avalikult välja tulla, siis koos meie trenni poistega hakkasime turvama erinevaid suuremaid üritusi. Eesti Kongressi ajal olime Estonia majas sees ja meie poistele anti igaühele keegi personaalne hoolealune. Kui algasid ärevad ajad ja okupantide soomusmasinad liikusid Tallinna poole, siis mina sattusin Raadiomajja. Seal sai siis kokku ligi kuu aega „elatud“ ja kodus käidud ainult särki vahetamas. Toompea lossis on ka ööd veedetud, kui oli karta intrite külaskäiku. Kui loodi Kodukaitse, siis oli täiesti loomulik, et meie trenni poisid olid esimestena seal liikmeteks.
Olen traditsioonilist ja konservatiivset ilmavaadet esindavate jõudude ja erakondade toetaja olnud kogu taastatud iseseisvuse ajal, viimastel aastatel kindel EKRE toetaja. Juba mitu aastat tagasi vaatasin, et lihtsalt õigesti hääletamas käimisest on vähe ja meie taastatud iseseisvus on jälle ohus, seega tuleb hakata aktiivsemalt osalema igapäevastes sündmustes ning 02 02 20 20 esitasin avalduse EKREga liitumiseks - muid valikuid olla ei saanud.
Kui olin eelmisel hooajal EKRE Paide osakonna esimees, panin enda jaoks kokku seitsmepunktilise kava (näib, et need punktid jäävad veel aktuaalseks nii mõnekski ajaks):
1. Liikmed ja mitteliikmed
2. Kaasamine
3. Nähtaval olemine ja sõnum
4. Info ja koordineerimine
5. Otsime oskuseid
6. Otsime toetajaid
7. Proaktiivsus vs reaktiivsus
