Kümne aasta eest võeti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) asutamiskongressil vastu poliitiline avaldus, milles sedastati muu hulgas, et Eesti poliitilisel maastikul puudus erakond, kes esindaks eesti rahvast, eestlaste rahvuslikke huve ja traditsioonilisi püsiväärtusi. Avalduses tõdeti, et küsimärgi alla on sattunud eesti rahva kestmajäämine, heaolu ja omariiklus.

Tänaseks on nii Riigikogus kui ka omavalitsustes rahvusriigi püsimise eest võitlev EKRE tõusnud Eesti üheks suurima toetusega erakonnaks. Eesti kestmajäämine ja omariiklus on aga jätkuvalt suure küsimärgi all. Putini Venemaa sõda Ukraina vastu on põhjustanud eksistentsiaalse ohu Eesti omariiklusele ja toonud kaasa sõjapõgenike laine, mis ähvardab muuta Eesti rahvastiku koosseisu. Veebruari lõpust alates on meile saabunud Ukrainast ligi 30 000 sõjapõgenikku. Seda on üle 2% Eesti senisest rahvastikust. Sõjakoleduste eest pagenute hulk võib hinnanguliselt kasvada kuni 100 000 inimeseni.

Eestil on moraalne kohustus aidata Ukraina sõjapõgenikke ning sõjaohvrite toetamises ongi meie rahvas olnud erakordselt altruistlik ja üksmeelne. Aga nii nagu uppujat päästma minnes tuleb kanda hoolt selle eest, et päästjat ennast vee alla ei kistaks, nii peab ka riik hoolitsema selle eest, et ta hättasattunuid aidates ise hätta ei jäädaks.

Välispäritolu rahvastiku osakaal on Eestis okupatsiooniaja suure sisserände tõttu siiani üks Euroopa kõrgemaid. Eestis elab ligi 70 000 määratlemata kodakondsusega inimest ja üle 80 000 Venemaa kodanikku. Viimastel aastatel on tulnud Eestisse peamiselt idaslaavi maadest ja Aasiast ning Aafrikast 4000–5000 inimest aastas rohkem, kui on lahkunud. Sõja algusest saadik on järsult elavnenud ka inimeste Eestisse tulek Venemaalt.

Eestis on praegu võimul rahvusriiki lammutavad erakonnad, kelle puudub tahe reguleerida sisserännet Eesti riigi huvidest lähtuvalt. Vastupidi, valitsus plaanib lähiajal suruda Riigikogus läbi eelnõu, mis hoogustab immigratsiooni veelgi, sest sellega kaotataks odavtööjõu impordilt senisedki napid piirangud.

Valitsuse praeguse poliitika jätkudes seisavad eestlased silmitsi ohuga muutuda vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal. Sarnase ohuga puutusime kokku Nõukogude okupatsiooniaja lõpus, mil eestlaste osakaal meie kodumaal oli langenud 64 protsendini rahvastikust. Eelmise aasta lõpus oli eestlase osakaal Eesti rahvastikust veidi üle 66%, kusjuures viimastel aastatel on see protsent olnud languses.

Kui sõjapõgenikke saabub juurde praeguses tempos ja uksed lüüakse täielikult valla kolmandate riikide võõrtöölistele, siis – eeldusel, et kõik Eestisse saabunud jäävad alatiseks siia – ähvardab meid oht jääda vähemusrahvuseks oma kodumaal. Niisuguses olukorras ei ole enam võimalik säilitada rahvusriiki ega eesti keelt ja kultuuri. Me kaotame oma rahvusriigi demokraatlike protsesside tulemusena, sest paratamatult saavutavad Eestis ülekaalu ja tulevad võimule ning hakkavad meie elu juhtima võõrpäritolu inimesed.

EKRE kongress leiab, et valitsusel ei tohi lubada meie rahvastikku välja vahetada. Kutsume avalikkust üles avaldama riigijuhtidele survet, et rahvuskodu hoidmise nimel seistaks range immigratsioonipoliitika eest. Kohe tuleb loobuda plaanist meelitada Eestisse täiendavalt odavat võõrtööjõudu, sest võõrtöölised suruvad alla meie inimeste palgataseme ja suurendavad eestlaste väljarännet Eestist.

Seni kuni oleme hõivatud sõjapõgenike aitamisega, tuleb peatada igasugune muu immigratsioon kolmandatest riikidest. Plahvatusliku immigratsiooni tingimustes tuleb kaaluda rahvusriiklust kaitsva meetmena ka seadusemuudatust, millega jäetaks kohalikel valimistel valimisõigus ainult Eesti kodanikele või kehtestataks paiksustsensus.

Tunneme kaasa igale Venemaa agressiooni tõttu Ukrainast lahkuma sunnitud inimesele, aga Eesti demograafiline ja geograafiline väiksus seavad paratamatult ette piirid sellele, kui palju sõjapõgenikke me aidata suudame. Valitsus peaks ülempiiri kehtestama võimalikult ruttu.

Eesti suund ei tohi olla Ukraina sõjapõgenike eestistamine, ammugi mitte venestamine. Venemaa sõda Ukrainaga on andud ukrainlaste rahvusliku identiteedi tugevnemisele võimsa tõuke. Ukraina sõjapõgenike lapsed ei vaja haridust mitte eesti ega vene, vaid ukraina keeles ning Ukraina riiklike õppekavade alusel. Peame tegema kõik endast oleneva, et sõjapõgenikud saaksid pärast sõja lõppu koju tagasi pöörduda, sest Ukraina vajab oma inimesi sõjast purustatud riigi ülesehitamiseks.

Sõjapõgenike abistamise kõrval peab valitsus näitama üles hoolivust ka oma rahva suhtes. Ligi 30 000 Eesti elanikku elab absoluutses vaesuses ja ligi 280 000 inimest suhtelises vaesuses. Olukorras, kus valitsus leiab sadu miljoneid pagulaste abistamiseks, tuleb leida ka mõned miljonid, et panna seisma maakoolide sulgemise projekt ja toetada endises mahus laste huviharidust. Kui valitsus leiab raha tasuta arstiabi tagamiseks sõjapõgenikele, siis tuleb tagada ravikindlustus ka neile 65 000 Eesti elanikule, kellel see praegu puudub.

Rohkem kui kunagi varem vajab Eesti rahvuslikku valitsust, kes tagab oma rahva toimetuleku ja turvatunde ning lähtub Eesti põhiseaduses sätestatud printsiibist, milleks on meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade. Niisugust valitsust on võimalik moodustada ainult koos Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga.

Tartus 9. aprillil 2022